Väike Q

Nonii, nüüd on möödas juba paar päeva sellest, kui väike Q otsustas meiega liituda.
Juba jaanipäeva õhtul (23. juuni) ähvardas Redis meid korduvalt. Ise arvame, et tõenäoliselt hoidis kinni tegelikult. Järgmine päev olime ka õnneks kodus ja sooja tõttu olid nii Redis, Hermela kui ka Khaleesi toas. Ja welll.....kell 17 umbes otsustas Redis siis pressima hakata. Õnneks meil kaamera käis juba seetõttu, et ta eelmine päev oli umbes samal ajal hakanud kahtlaselt käituma.
Redis vaeseke hästi aru ei saanud, mis toimub, seega pidime veidike jällegi aitama. Aga ei midagi hullu, kõik saime normide piiresse.
Kristi ja Merje tulid ka meile appi, selle võrra oli endal lihtsam ja rahulikum tegelikult toimetada.

Egas midagi, praegu on kõik rahulik, loeme päevi ja jälgime kullipilgul, et väiksel mingeid probleeme ei tekiks.

Redis valmistub

Vabandan ette ja taha, et pole kirjutanud vahepeal. Süüdistan selles pulmasid ja ega mu olemine pole ka teatavatel põhjustel just parim olnud. Nüüd on aga pulmad möödas ja saan aktiivsem jälle olla muudes asjades.
Täna on Redisel siis 318. päev, plaanisime hakata 316 alates boksi ööseks laskma teda, aga kuna käisime veel ka mu ema sünnipäeva tähistamas, siis jäi see 317 peale. Mõtlesime, et harjutame, aega peaks veel olema. Eile õhtul oli nisa veel ikkagi kortsus ja suht tühi. Täna hommikul aga.....oli kerge paanika, kui nii võib öelda. Udar oli pungil täis ja hea, et ma end täis ternesega ei pritsinud- Piim on sees!
Eks nüüd tuleb tänasest ka äratustega öövalve, sest nüüd on kohe-kohe (või siis mitte). Enamus arvavad, et ta kannab ikka veel, aga no ma sellele ei panusta, kui ikka udar punnis ja piima täis on.
Oli ka viimane aeg nüüd lõpuks varssumise asjad kokku panna (sest et miks teha neid asju varem, kui saab ka viimasel minutil).
Seega, selline siis väike update.
Muide, tahaks küll ühele poole sellega saada. Näen, kui raske tal olla on...suurema osa ajast istub vabatahtlikult üksi boksis....

318 ehk täna hommik

 316, nisa veel täitsa tühi

 311, pole isegi udarat praktiliselt veel

Kliinikus käik

Ootasin mis ma ootasin, ära see laks tuli!
Niisiis, nagu eelmisest postitusest lugeda võisite, käisime teisipäeval Hermelaga ratsutamas. Või noh, tegime Priiduga üksteisele hobujalutust või midagi sellelaadset. Ei kannata veel ju mutti väga palju kiusata.
Igatahes, kui ratsutamise lõpetasime, lasime Hermela hoovi lahti, las sööb värsket veidi. Siis vaatasime mõlemad, et Khaleesil nagu oleks üks jalg paistes, aga aru nagu ei saa ka. Pool tundi vaatasime, siis otsustasin Marisele ikka kirjutada ja uurida. Kuna pildid olid kehvad, siis Maris arvas, et kliinikusse võiks minna küll, aga kuna kohapeal ei näinud, siis oli see selline "so-so" teema. Kirjutasin igaks juhuks Jannele ka, ta töötab kliinikus. Tema ütles, et helistaksime valvele ja soovitas ikkagi täna ära käia. Mõte selles, miks tuleb varssadel igasuguste paistetuste ja longetega kohe reageerida- sepsis! Sepsis on üks põhiasju, mis varssasid tapab. Kui kiirelt jaole ei saa, siis tuksis. Seega, helistasin valvele ja sattus ka tuttav arst olema. Rääkisin mure ära ja ta ütles, et ikkagi võiks üle vaadata. Mõeldud-tehtud, panime auto ja treiku valmis ja sõitsime kliinikusse. Hermela treiku peale minnes tegi oma troppi nägu jälle ja saime nii minnes kui tulles kakelda temaga, aga no see on Hermela, mis teha. Sõidu ajal olid mõlemad ilusti v.a. see, et pool teed pidin  ma treikus sõitma, sest titt ronis puu alt läbi ja hakkas Hermela juurde pressima.
Kliinikusse jõudsime, panime nad boksi ära. Vaadati ühtepidi ja teistpidi- jätame ööseks sisse. Mõistlik, mis me seal ikka pool ööd ootame, pole nii suur raha ka mis ööbimise eest läheks. Nagunii oli plaanis titele teha kohe vereanalüüsid, ultraheli, röntgen ja ühtlasi avastati, et mõlemad alumised silmalaud on rullis sissepoole, seega ripsmed kraabivad sarvkesta. Ehk siis silmalaugudele tehti ka paar õmblust.
Öösel ca 1 paiku helistas arst ja andis analüüside vastused: sepsist pole! see oli hea uudis. Küll aga halb uudis ka: põletikunäitajad on üleval, aga põletiku kollet pole leitud. Well, järelikult arstidel veel jupp tööd ees.
Hommikuks oli asi selge. Täitsa omaalgatuslikult kliinik tegi suurepärast tööd! Otsustati igaks juhuks ultraheliga kontrollida kopse ja naba. Ja tõsiselt, jumal tänatud et nad seda tegid. Titt oli sündides kas lootevedelikku või piima tõmmanud kopsu ja kopsupind oli krobeline, mitte sile nagu peaks. Naba oli väljast superilus, nagu olema peab. Seest aga juhusliku ultraheli käigus avastati arter, mis oli paisunud ja põletikuline, seega sellele ka ravi peale.
Ühesõnaga nüüd on nädal aega 3x päevas antibiootikume, jälgida paistes jalga, mis on karvutu ja kõigele vastuvõtlik, nädala pärast uus vereanalüüs ja kahe pärast saab võtta ka silmast niidid välja.

Nalja ka! Nagu arugi juba saite, jäi nimeks Khaleesi, Game of Thrones ainetel. Ja ta on igati seda nime väärt. Oleme meie öelnud, et ebatavaliselt sõjakas ja iseloomukas tegelane on, aga nüüd kinnitas ka kliinik seda. Nemad olid ka väga hädas. Ei maga ta grammigi rohkem kui vaja, kohe üles ja tegutsema. Jõudu on ülearu ja kui tema ikka ei taha, siis tema ei tee. Narkoosi all ta normaalselt ei püsinud ka. Ühesõnaga raske iseloomuga tegelane on.

Nüüd täna teist päeva kodus jälle ja eilse põhjal julgen öelda, meil on palju palju õnnelikum laps kui enne! Ta on tõesti supervahva! Ja ta silmad näevad ka nüüd normaalsed välja :D

Update Redisest: pole midagi update´ida, ta ikka kasvatab kõhtu ja on lihtsalt hobune. 287 ja ei mingit udarat veel. Tubli tüdruk!

#284

Heeeiiiii piiipleee!

Minu vabandused, et pole mitte midagi siia vahepeal kirjutanud. Ütlen ausalt, endal on lihtsalt olnud veidike kehv olemine, muud midagi.
Hermela tunneb end hästi ja ka meie nädal +1 päev vana Khaleesi tundub olevat rõõmsameelne igatepidi. Lasime täna nad kõik esimest korda ka kokku, Redis oli ülimõistlik ja peale kellelegi pressima ei hakanud.
Vot ega mul väga midagi palju kirjutada polegi, Redis õnneks ühtegi märki pooldumisest veel ei näita (tuletame siinkohal meelde Hermelat, kes otsustas udarat hakata kasvatama umbes täpselt samal ajal). Hirm on veel suurem kui Khaleesiga, nüüd juba natuke nagu teaks mida karta. Ja Redis pole just kõige lihtsama ja rahulikuma iseloomuga hobune ka.
Aga seniks naudime Khaleesit, jalad on juba üsna tugevad. Alguses veidike oli mure, tagumised sõrgatsid on nõrgad ja ei kandnud, aga nüüd läheb järjest paremaks. Nabaväät hakkab ka ära kukkuma, sellel hoiame ka silma peal et saaks õigel hetkel desotud.
Täna proovin Hermelaga esimest korda ratsutada ka, lihtsalt nii väga tõmbab sinna hobuse selga, et enam ei kannata olla. Eks näha, mis saama hakkab.

Lõpuks ometi!

Kaua tehtud kaunikene...Ja seda ta tõesti on. Saage tuttavaks, meie väike K....

Meie väike ilmaime sündis siia ilma veidike kell 02:00 läbi. Tuhud hakkasid kell 02:00, Hermela viskas pikali ja nähtavalt punnitas, siis panime riide ja lippasime talli, et kontrollida platsenta värvi (red bag´i välistus). Kõik ok, üks jalake juba väljas isegi. Kuna platsentakott polnud katki läinud, tegin ise katki, et veed välja saada. Hermela taidles veidike püsti ja siis viskas ilusti pikali uuesti. Teine jalg oli veidike kinni, käega aitasin siis selle jala ka välja. Edasi nägime juba nina. Kuna nägime, et Hermelal pressid ikkagi väga vaevalised, otsustasime kiirelt käe külge panna ja natuke aidata. Kuna ma üksi ei jaksanud mitte midagi teha, kutsusin Priidu appi, kes siiani oli iga asja kella kirja pannud tublisti. Võtsime siis üks ühe jala ja teine teise ja tõmbasime. Natuke vaeva ja saime pea välja. Kiirelt platsentakott nina pealt maha ja nina puhtaks. Uskumatu, et ma seda päriselt tegin. Et ma seda oskasin teha. Et see kõik mul meeles oli. Aga nina puhas, ootasime ja aitasime edasi. Siis enam midagi tõmmata ei olnud, sellega sai Hermela juba ise hakkama. Kui õlad välja sai, nägin esimest silmapilgutust. Oii seda kergendust, oleks tahtnud nutma hakata. Ta on elus (Jah, ka surnult sünd on kahjuks variant)! Kui õlad väljas siis sisuliselt kõik muu ka. Tagajala otsad jäid veel otsapidi Hermela sisse, aga vaatasime, et nüüd aeg tagasi astuda ja puhata. Neil ja meil ka. 

Hermela ajas end kohe veidike üles ja kontrollis varssa. Kui kõik korras, viskas pikali tagasi ja nii nad veidike aega seal olid, Hermela väsinud suurest tööst ja pisike tudisemas. 

Võtsin rätiku ja kuivatasin pisikest veidi. Nägin, et Hermelal läheb sellega kõvasti aega, enne kui ta end kuskile jaksab liigutada. 

Edasi ma väga pikalt kirjutada ei viitsi, napilt alla tunni saime püsti aetud, samas kui püsti sai siis jäigi püsti. Söömine võttis aega, nisa leidmine oli keeruline. Andsime sisse varsapasta ja lüpsime ka ternest, kuna meie juhendamisest udara otsa polnud midagi kasu. Lõpuks loobusime ja lasime Hermelal oma tööd teha. Ajas ilusti ka sööma. Ca 2h läks sellega. 

Kuna söömine võttis oodatust kauem, ei tulnud ka kakat. Kui üle 3h oli möödunud sünnist, meie kannatus katkes ja panime microlaxi. Siis saime ka kaka kätte. See oli kergendav hetk, sest ametlikult saime magama minna. 

Päramised tulid Hermelal kohe ära, sellega korras.

Magama saime peale 06:00, seega tööpäevast suurt midagi välja ei tulnud. Aga no anname andeks onju. 

Praegu õnneks tundub kõik okei. Hermela on veidike katki, aga see käib kahjuks asja juurde. Kõht käib tal ilusti läbi, seega selle pärast väga veel ei muretse. Ka pisike on tubli ja tugev, seega ei jää muud üle, kui lihtsalt jälgida teda. Loodame, et kõik on hästi ikka.

Nagu ka varasemalt olen kirjutanud, varsa sünd ei ole veel kõik, me oleme saanud koerast üle, saba veel jäänud. Nädal-kaks edukat elamist ja võime rõõmustada, et meil ongi uus hobune. Sinnamaani naudime igat minutit temaga ja jälgime kullipilgul, et kõik korras oleks. 

Külastustega on nii, et külla võib tulla, aga tahame ette teada. Kuna pisikese immuunsüsteem on veel nõrk, siis paar inimest korraga ja mitte pikalt. Varsti on see aeg möödas, siis saame loodetavasti juba pikemalt külalisi vastu võtta. Seega, kes tahab tulla, andke teada ja lepime kokku. 

Meie jaoks algab nüüd etapp 2: Redis (ohh sa kurat! Üks on ju veel....)

331 ja tilgad

Nonii, loodetavasti oleme nüüd ametlikult jõudnud sinna, kus võime öelda, et kohe-kohe (jaa, ma tean! See kohe-kohe oli juba umbes kuu aega tagasi...). Aga eile (330) oli meil ametlikult minitilk udara otsas. Ja täna oli minitilk suurenenud ja muutnud ka piimjast vahalaadseks. Ka käitumist vaadates prognoosiks täna-homme. Käitumiselt on eile õhtust saadik Hermela olnud tige ja kuidagi imelik. Ei oskagi seletada, mis on imelik, aga no midagi häirib.
Täna öösel andis ta meile esmakordselt häiret ka, kui ta pikali viskas. Ta küll ajas end kohe uuesti püsti, aga Hermela ei viska end niisama pikali. Püsti tõustes tõstis mokka ka, mis on valumärk.
Rääkisin ka hommikul Marisega, arvas, et eelvalud. Noh, võiks juba ju ka liigutada end, saaks normaalselt edasi elada. Näen ju, kui raske tal olemine on. Vähemalt nüüd on juba huvitav jälgida ja oodata, teades, et kohe-kohe peaks asi ka lõpusirgele jõudma.

Viimase lihvina on täna viimane aeg üle vaadata varsakohver, kas ikka kõik on olemas seal. Saime eile niidi ja igaks juhuks ka libestit, juhuks kui varss peaks olema liiga suur ja vaja natuke aidata kaasa. Telefoninumbrid pean ka üle vaatama.

#327 ja #271

Ütlen ausalt, ega ei ole saaanud mahti siia blogisse midagi kirjutada. Ja pole nagu midagi kirjutada ka. Kõik on muutusteta, masendavalt muutusteta. Kopp on väääääga ees juba sellest.
Tegelikult on hea, et Hermela nii kaua kannab, aga kohutavalt tahaks magada. See ka üks põhjus, miks pole blogisse kirjutanud. Iga öö on äratused 00, 02, 04 ja 06. Ja nüüd mõelge ise teha seda juba viimased kuu aega iga öö. Lisaks vahepealsed ärkamised, sest närv veab alt ja tekib mõte, et äkki ma ikka magan maha.
Ja tänu sellele kõigele olen ma nii väsinud, et magan iga päev päevasel ajal vähemalt tunnikese. Masendav.
Õnneks on mu ümber palju häid inimesi, kes selles kõiges mind toetavad ja tore on tegelikult ka kuulda, et ka teised märaomanikud teevad sama. Vinguvad-virisevad ja on magamata (Jee, ma pole ainuke hull!!!).

Juhtus nii, et unustasin end ja ei avaldanud postitust õigeaegselt. Aga see-eest saate pilte nautida...