#315-317

Jeee, oleme õnnelikult ja rahulikult ületanud 315 piiri. Ega suurt millestki polegi kirjutada, kõik päevad on täiesti ühesugused. Piimabaar on tühi ja suuri muutuseid toimunud ei ole. Mõni päev on Hermela väga rõõmsameelne, mõni päev on jällegi tunne, et kogu maailm on nõme ja üleüldse võiks kõik kuu peale käia. Aga noh, eks see käib asja juurde.
Hetkeliste prognooside kohalt me lähiajal veel varssa ei näe, las küpseb veel. Udar pole ju ka valmis. Samas, eile käisin Kristi juures ja rääkisin temaga, ütles ka et ta ponil oli esimene varss, vaatas õhtul et nädal kindlasi veel udarat kasvatada ja well...hommikuks oli varss.. Ehe näide kohe lähedalt, et esmatiined on natuke "tricky business". Palju õnne meile, see tähendab ainult veel rohkem magamata öid.
Eile sain ka Kristi juures tema märasid vaadata ja võrrelda. Tema H tähtaeg on 1 päev hiljem kui Hermela ja D tähtaeg 2 nädalat Redisest. Seega oli hea vaadata nende kõhu suurust jms. H on tal udarat ka kasvatanud, näeb kohe ilus välja, Hermelal on lihtsalt mingid plönnid selle kõrval, ausalt!
Suuruse poolest enam-vähem sama vast, aga no Hermelal pole ju välja ka veel veninud midagi, seega arusaadav.

25.04 oli meil lihtsalt tavaline kodune päev. Pidime Koolmajärvele minema, aga need plaanid lükkusid järgmisesse nädalavahetusse. Seega saime päev läbi kodus toimetada hoopis. Hobused saime ka korda teha. Redisel on vaja kuskil üle ühe päeva kabjalõhes troppi vahetada, seega tuli see ära teha. Hermelal oli vaja saba patsi punuda, seega sai ka selle tehtud (kõva kammimine oli mõlema sabaga, viimati sai kammitud ei tea millal). Nüüd on vähemalt saba niigi palju eest ära, kui peaks kogemata juhtuma, et me ei saa õigel hetkel jaole ja ei jõua saba kinni siduda. Ja no ta näeb päris kobe välja ka nii.

26.04- Samamoodi olime lihtsalt kodus ja hoidsime hobustel pilku peal. Õhtul tundus nagu, et Hermela on natuke imelik, isegi ei tea kuidas või mis on imelik, aga midagi oli, mis meid mõlemat häiris. Tõime tuppa ja jälgisime öö läbi, nagu ikka. Ses osas ei midagi uut.

Video sellest, kuidas Hermelal tuli nii suur uni peale, et kukkus peaaaeug pikali. 

Hermela läks muru sööma...

Pilt udarast ka #316. Hakkab juba tasapisi ilmet võtma. 

Päevad võiks kiiremini minna #312-314

Hermela oli üksi boksis öö läbi rahulikult. Redis natuke koplis närvitses, aga rahunes ka ikkagi võrdlemisi kiirest maha.
Eks jõuab iga päevaga ju see hetk lähemale. Igatahes Hermela on muutunud praegu paari päevaga täiesti eraklikuks. Ei ole tal sooja ega külma Redise või poni olemasolust, istub hea meelega pigem kuskil omaette. Seega ju ikka tasapisi valmistub.

Udara kasvamine võtab veel aega mulle tundub. Kuigi nisad hakkavad laiali vajuma hommikuti.

22.04 hommikul viskasin jälle udarale pilgu...no ei pigista sealt udarast veel midagi välja, aga on tunda, et nisadesse hakkab midagi tekkima. Nisade ümber on tekkinud turses ring ka. Ohh see aeg võiks kiiremini minna, ma nii ootan juba...

Saime täna ostetud ka õunaäädikat. Kuna Redisel on kabjas lõhe, siis hakkame õunaäädika ja raudsulfaadi seguga seda ravima, et saada lahti bakterist, kes sealt seespoolt seda kapja sööb ja ei lase lõhel kinni kasvada.
Kuna mingid rõvedad kärbselaadsed putukad on liikvel, on Hermela udar õhtuks täitsa verele söödud. Uurisin Mariselt, ta ütles et eelmine aasta kasutas õunaäädika ja õli segu, töötas. Proovime nüüd ka ise seda, ehk töötab. Väga kurb ja valus on endalgi vaadata, kuidas need satikad hobuseid halastamatult järavad.

23.04- Mul on niiiiiiii kopp ees sellest öösiti magamata olemisest. Ja see on alles algus... Õnneks ma ei ole selles üksi ja Priit aitab mind päris palju selles, eriti öise jälgimise osas.
Tahaks juba, et saaks sellega ühele poole. Eile arutasime õhtul, et praegust seisu vaadates panustaksime mõlemad järgmisele nädalale. Järgmine kolmapäev saab täis 320 päeva, mis tähendab et järjekordne etapp on ületatud ja šansid kohe suurenevad elusa ja terve varsa saamise osas.
Olen ka arutanud teistega ja mõelnud, mida ja kuidas teha. Teoreetiliselt peaksime jälgima kaamerast varssumist, et mitte teda segada, aga samas ma pole kindel, kas ma kaamerast nüüd näen (ja taban õige hetke öösel jälgima hakata), et kas on veed ära tulnud. Kui ma veede äratulemist ei näe, siis on alati variant, et on "red bag". Ja ma ei hakka valetama, ma kardan seda kohutavalt. Kuna tegemist on sel hetkel otseselt minu õlul lasuva elu ja surma küsimusega, siis ma tahan anda endast kõik oleneva, et siis kõik hästi läheks. Seetõttu ma ka kahtlustan, et kuigi ma peaks jääma eemale ja jälgima varssumist kaamerast, ma ikkagi alguses vähemalt olen kõrval, et olla kindel, et ei ole "red bag".

Muide, aitäh kõigile, kes tunnevad reaalset huvi selle blogi vastu ja annavad ka tagasisidet. Mul on nii palju rohkem motivatsiooni seda kõike siia kirjutada, kui ma tean, et see reaalselt kellelegi korda läheb.

Igatahes, kätte on jõudnud neljapäeva õhtu, 314 päev. Sisetunne ütleb, et see nädal veel beebit ei tule, aga jälgime kullipilgul ikkagi. Saan ka täpsema tegevuskava varsti, mille järgi toimetada, kui asi pihta hakkab.

Mul on päriselt juba selline tunne nagu sellel pildil:

Ülemisel pildil Hermela peps ja alumisel Redis. Ilusti näha, kuidas Redise laudja lihased on toonuses, Hermelal on lõtvunud (tagumiku pealt kuni paremal oleva nukini on kergelt "aukus")

Jällegi ülemisel Hermela, alumisel Redis. Ka tagantvaates näha, kuidas Redisel sabajuurest alates selgroog kadunud ja tagumik kahele poole kumer, Hermelal aga turritab selgroog välja.

Sama võrdlus, Hermela üleval, Redis all. 

Tänane udar (314) vs. 18. aprill (309). Nisade ümbert on kõik täis vajunud. 

#311

....sest et olgem ausad, mitte kedagi ei koti praegu grammivõrdki, kuidas läheb Redisel, eks. Noh ja miks peakski, tal on veel 3 kuud minna ju. Meie tiinuste kalkulaator ütleb täna, et Hermela on õnnelikul 310 piiri ületanud ja Redisel on ilus 255-s päev.

Ma siis vahelduseks natuke räägin Redisest ka. Või õigemini tema tiinusest.
Redis on jõudnud oma tiinusega väga olulisse punkti, 250 päeva pealt hakkab loode hüppeliselt kasvama. Tänaseks päevaks peaks Redise loode kaaluma ca 28kg (suuruselt natuke suurem kui lammas), iga päevaga võtab loode kaalus juurde ~0,5kg. Lõpuks peaks varss kaaluma ~40 kg (vaene Hermela).
Seega peaksime nüüd nägema ka Redisel tugevat kaalutõusu edaspidi. Siinkohal aitab kindlasti silo meid, kuna Redis liigub palju ja on üldse paras närviline tegelane, siis on tema kaalu hoidmine omaette protsess.

Otsustasime ka tänasest tuua Hermela ööseks boksi jälgimisele. Ei jõua ju iga öö üles tõusta ja minna koplisse kontrollima, sest lihtsalt endal närv ei pea vastu. Palju lihtsam korra pilk kaamerasse visata.
Ma väga loodan, et õnnestub ta panna üksi boksi ja Redis saab poniga õue jääda, aga noh, eks näha ole kas sellest ka reaalselt midagi välja tuleb. Isegi Priit on täheldanud, et Redis hoiab kuidagi eriliselt palju viimasel ajal Hermela juurde, kuigi oleme hoidnud neid ka eraldi, et Redis natuke vähem Hermela ja rohkem poni poole hoiaks.
Aga noh, eks näha ole kas pean edaspidi koristama ühe või kolme hobuse järelt boksi.

Esimesed märgid, 309 ja 310

Täna hommikul sattusin jälle rääkima Marisega, kes on meile terve selle protsessi vältel ülimaks toeks olnud. Ma lihtsalt ei tea, mida ma ilma temata teeksin, ausalt!
Igatahes, saatsin Marisele eile tehtud pildi kõhust ja küsisin, kas on reaalne, et Hermela näeb ülisale välja. Maris ütles kohe, et kõht on "V-shape"d ehk rippus. Ehk siis: meil on esimene märk beebi tulekust!
Nüüd edasi jääme tõsisemasele jälgimisele (Priit juba naeris, et kas ma saan veel tõsisemalt jälgida Hermelat), loodame et ikka 315 venitab ära, ainult järgmise reedeni!

Hoidsin päev läbi vahelduva eduga Hermelal silma peal. No ei ole udaras piima, no lihtsalt ei ole. Aga lidutab imelikult kõrvu ja on üldse selline...natuke kummaline. Vulva ja lihased on ka kõik lõdvaks lasknud, kas nüüd tuleb paari päeva jooksul või mis toimub?!?
Rääkisin ka igaks juhuks meie vetiga, et mis tema arvab, saatsin ka pildid. Natuke rahustas mind ja ütles, et tõenäoliselt miskit on käsil, aga vaevalt et nii vara poegib. Soovitas enne ööd veel pilgu peale visata, kuidas ta end tunneb. Käisin veel õhtul jooksutamas ka (äkki jälle gaasid), liikus ilusti ja väheke gaasitas ka, aga ikkagi vähe. Kõhu tegevus oli igatepidi normaalne minu arvates.
Terve õhtu arutasime Priiduga, et mis me siis teeme, toome tuppa ja passime, mis öösel teeb või jätame õue ja loodame parimat...Lõpuks jätsime õue, Priit oli nii tubli, et käis öösel 4x kontrollimas, kas Hermelal ikka kõik hästi.

Igatahes täna hommikul (pühapäev, 19. aprill) ootas ta rõõmsa näoga kopli ääres süüa. Vot ei teagi, mis tal eile oli, kas beebi keeras end jälle või olidki gaasid...kes seda teab, eks hoian ka täna pilku peal ja jälgin, kas ja mis teeb.

Ka täna ei olnud mingeid muutuseid, hoidsime päev läbi pilku peal aga Hermela oli igatepidi rahulik ja rõõmsameelne. Jätame ka täna ööseks õue ikkagi veel, korra Priit öösel kontrollib. Vast ei poegi veel, pole see udar ikka valmis veel.
Eks tuleb võtta päev korraga lihtsalt.

Kuna blogi on ikkagi suures pildis meile endale õppimise ja märkmete jaoks mõeldud, siis mõned pildid ka:

18. aprill: Redis on täitsa sporthobune Hermela kõrval.

Sellel pildil siis näha vulva lõdvestust. Seda nad teevad max 3-4 päeva enne poegimist tavaliselt, valmistuvad n-ö pingutuseks. Natuke on veel venimisruumi (külje peal olevad kortsukesed kaovad täiesti ära), aga käis laupäev, 18. aprill terve päev sellisena ringi. 

 Normaalolekus vulva

Udar pildistatud 17. või 18. aprill

Uus koppel

Ei hakanud enam eilset postitust muutma, teen täna uue lihtsalt. Eile õhtul käisime ehitasime veel hobustele uue kopli. Kuna me Hermela tiinuse tõttu seda kaua kasutada ei saa, siis tahtsime hobused kiirelt peale sinna lasta. (Note: Tahame, et Hermela lähemale jõudes oleks kindlasti meie silma all). Mõeldud-tehtud, läksime koplit ehitama. Ca tunni pärast oli koppel valmis. Aga meie enda kopli lint oli maas. Me oleme hästi laisad koplikontrollijad, seega kes seda teab, kaua see nii oli (eile veel mõtlesin, et vool kuidagi kummaliselt nõrk). Pidime veel koplile ringi peale jalutama, et see auk korda teha. Ei saanudki aru, mis loom see külla oli üritanud hobustele tulla, vast kits. Suuri jälgi me ei leidnud ja ülemine lint oli okei, ainult alumine katki. Seega pakuks ikka kitse.

Jalutasime koplist kodu poole, leidsime luud. Tundub, et sealt tuleb terve skelett maa seest välja. Päris suured luud olid, pakkusime jälle, et äkki kitse omad. Sellised peenikesed ka.

Ühesõnaga, täna viime nad siis muru peale, seal saab Hermela liikuda ka. Eile jäigi jalutamata, lihtsalt ei jaksanud enam kõndida. Aga talle on dieet hästi mõjunud...või on see beebi, kes on end stardivalmis keeranud? Igatahes on meil jälle päris sale Hermela. Tundub, et hakkas närvidele käima see "paks" ja "paks", otsustas nüüd sale olla.

Kui eile õhtul vet ütles, et udar võiks isegi juba suurem olla, siis täna hommikul oli Hermela vist seda kuulda võtnud ja udar oli täitsa märkimisväärse suurusega. Küll kõva ja piimast pole veel haisugi, aga siiski. Eks näha mis õhtu ja homne päev toob, ei tasu veel hõisata.

Lasime nad uude koplisse, lõuna ajal käisime vaatamas-kontrollimas ka. Hermela oli udara väikseks visanud jälle, aga see on ok, päeval tõmbabki tagasi liikumise tõttu ja öösel jälle suurem. Redisel oli nii hea meel, ta sai seal koplis normaalselt joosta, pole pori ega midagi. Aga toome nad sealt varakult ära, et liiga palju ei saaks rohelist kohe.
Oleme mõelnud, et laseme neil seal reedest pühapäevani päevasel ajal olla, siis saab meie koppel 3 päeva puhata ka. Proovime-vaatame, kas töötab või ei.
Saime õli ka ostetud ja silo saime ka prooviks. Ma lihtsalt armastan silo lõhna, see on niiiiiiiii hea. Endal hakkab lihtsalt suu vett jooksma ja ma tean, et hobused ka hulluvad selle peale.
Ma ise arvan, et see silo nüüd natuke kiirendab Hermela beebi tulekut ka, proteiiniboost ju neile. Redisele kulub lihtsalt ära, saab äkki natuke kaalu juurde.

Paar pilti ka jälle:

Hermela sööki ootamas. Nii iga päev.

 Ise veel näoga "ei ma ei tea, millest te räägite..."

Üks pikematest luudest, mis koplist leidsime. 

Võrdluseks poni jalg. 

Vahepeale üks "8" Turts (sest ma ei oska piltide järjekorda muuta...)

Redise kõhubeebit kiusamas

Väike mälestus sellest, kuidas poni otsustas läbi seina joosta.

Ja lõppu üks kaunis Hermela, kes hakkab tasapisi näitama 

"dropped look"i või siis "V-shape"i. 

"Dropped look" ehk "V-shape" tähendab, seda, et varss on end valmis keeranud. nina tagumiku poole ja valmis varsti välja tulema. Seda teevad nad vahetult enne lõppu. Muidugi Hermela V peaks minema veel teravamaks, praegu on veel vähe. Kannilihased on ka veel pingul, enne poegimist laseb ta kõik lihased kanni pealt täiesti lõdvaks. See on üks esimesi märke peadsest poegimisest. 

Arsti visiit, 307 ja 251, antibiotsi pealt maha

Nonii, ongi käes see kohtavalt närvesööv päev. Täna tulevad vetid ja vaatavad Hermela üle, kas ikka kõik on korras....

Vahepealsed päevad on möödunud rahulikult ja muretult. Kuigi ilm oleks võinud ka olla normaalne. Udar mängib nii, nagu normaalne oleks, seega selle pärast ei muretse. 

Minul on närvid arsti visiidi pärast täiesti läbi. Esiteks (!) otsustas Priit just täna jätta mind üksi koju ja minna Kaitseliidu õppusele. Jesssss! Ma saan üksi kahe tiine hobuse ja ühe eriliselt jobu poniga kakelda. Sest mul on ju ainult 2 boksi ja 3 hobust, mida ma teen...

Kuna ilm oli katastroofiline, lasin hobused juba hommikul tuppa. Poni otsustas läbi aia kaasa tulla, kui Hermelat ära viisin (kas päev saab enam paremaks minna!?!). Mõeldud-tehtud, poni istub õues ja teised toas. Kui ta ainult nüüd aias püsiks kõik see aeg. 

Näen, et Redis on ka boksis veidi närvis poni tõttu, aga peab ära kannatama. Redisele lihtsalt meeldib, kui kari on koos. Aga vähemalt on tal Hermela. 

Panin omale kaamera ka käima, saan lõunani jälgida, mis nad teevad boksis. Lõunast tulevad vetid. Lasen igaks juhuks vast Redise ka üle vaadata, kuna üks vet tuleb Tallinnast siis oleks mõistlik. Kes teab, millal ta jälle siiakanti satub. 

Kell hetkel 10 läbi natuke ja minul närvid viimseni pingul. Et kõik ikka oleks hästi, ma ei taha kuulda seda, kuidas kõik on valesti ja pahasti. Oleme ju nii kaua neid beebisid oodanud ja ka hobused ei näita kuskilt otsast, et midagi valesti oleks (v.a. Hermela gaasid, aga nendega nüüd vist korras, ma loodan).

Update: (kell 13:30) Well... kuigi õues sajad rämedalt vihma ja ilm on selline, et isegi Kosta ei taha oma nina õue pista, siis minul paistab päike. Ei suudaks enam rahulikum ja õnnelikum olla! Arst käis ära ja mõlema hobusega on korras. Redisest kõigepealt: lasin ta üle vaadata nii igaks juhuks. Otsustasime, et kätt sisse ei pane, beebs veel nii väike et las olla. Aga udara vaatas üle (oli kerge kahtlus) ja ütles, et väike pekikiht on, aga kõik okei temaga. Isegi võiks väheke ümaram olla. Talle siis edaspidi õli ja proteiini, mille pean kuskilt muretsema.
Hermelale pistis esimese asjana käe sisse, et näha kas beebi on õiges asendis ja kuidas platsentiidiga lood. Esimene asi mida ma kuulsin, oli "Nina!". Hingasin kohe kergendunult, nina on õiges suunas ja varsal kõik hästi, asend õige. Kerge põletik oli emakas ikka sees, aga ei midagi hullu. Algselt pakkus vet, et kuna Hermela tõmbab omale tupe kaudu õhku sisse, et õmbleme kinni, aga kuna tähtaeg 2-3 nädala pärast, siis pole mõtet, ei mängi välja enam. Seega jääb nii ja loodame parimat. Põletiku kohta ka nii palju, et kuskilt peab see olema alguse saanud, emaka põletik ei teki niisama, vaid ta peab selle bakteri kuskilt saama. Seega tõenäoliselt pakume ise, et eelmise omaniku kaudu? Esimene tiinus ju ka, aga mulle jäi mulje, et vetil oli väike kahtlus selles osas, küsis mitu korda üle.
Jõudsime siis otsusele, et kuna tal on tähtaeg nii lähedal, siis jätame viieks päevaks antibiotsi ära, vaatame mis teeb ja siis 5 päeva uuesti antibiotsi, äkki antibiots tekitab talle neid kohutavaid gaase hoopis.
Samamoodi Redisele tuleb Hermelale ka hakata juurde andma õli ja jälgida, et ta ikka piisavalt jooks. Väga raske saab olema poegimine, kui ta ei joo (tundub küll hetkel joomise osas ok tal). Seetõttu ka õli, aitab limaskesti hoida niiskena ja teeb poegmist kergemaks.

Ühesõnaga, kõik hetkel hästi ja ei jää muud üle, kui oodata udarasse piima ja siis juba valmistume poegimiseks.

Redisel tuli uni peale, kui ma boksi nurgas kükitasin

Nii hoiame neil silma peal, kui nad boksis. 

Kui kõik päevad oleksid sellised...

Täna hommik tõi taaskord positiivseid uudiseid: udar oli võrdlemisi väike. Kõvaks küll hommikuks kõik tõmmanud ja ikkagi suurem kui eile õhtul, kui siiski väike. See on nii positiivne, et udar on nii mängima hakanud. Hermela ise ka rõõmus, olenemata õudsest ilmast. Tekk on seljas, mis tal nii viga. Kui ainult süüa ka antaks nii palju kui tahaks.
Hermela on leidnud omale vist uue meelistegevuse, käib Redist kiusamas. Kuna nad meil on eraldi aias, siis kohati läheb vahemaa Redise ja Hermela vahel Redise arvates liiga suureks. Siis hakkab kisa ja trall pihta, nagu keegi prooviks Hermelat röövida ja Redis peab nüüd iga hinna eest Hermela päästma.
Las jookseb, ega see liikumine halba ei tee. Ainuke asi, mis muret tekitab, on stress. Kuidas küll saab üks hobune nii palju iga asja pärast stressata....loodan, et beebile see kuidagi halba mõju ei avalda. Eluaegne stressaja, ehk ikka ei mõjuta. Aga no mulle valmistab ikka kohe muret.

Ja kuna tänane päev loodetavasti ühtegi muret ei too, siis tuleb ise omale mure välja mõelda: tekk selga või mitte? Enamus ütlevad, et ei. Saagu ise hakkama. Mina aga mõtlen, Hermela vaeseke äkki külmetab. Äkki immuunsüsteem kõige selle jama pärast nõrgem ja tekk natuke aitab ja toetab teda..Panen selga, vähemalt jääb karv kuivaks ja tuult aitab ka natuke ära hoida. Istun ja mõtlen nüüd töö tegemise asemel, kas ka Redisele tekk selga. Ta ju teada-tundud alakaaluline, äkki tekk aitaks kaalu hoida, ei pea nii palju sooja pärast muretsema? Kõht on all, aga ribid väljas, eks beebs võtab ka oma. Panna tekk või mitte panna....kurat seda teab. Täna panen, homme jälle mõte muutub ja ei pane...ei tea...Kole raske on ikka selliste otsuste tegemine, ise nad ka ju midagi ei ütle, kas tahaksid või ei. No ok, Hermela paneb vahest põhimõtte pärast teki eest jooksu,  aga no ta vahest paneb minu või Priidu eest ka jooksu. Peaasi, et jookseb. Muidu peab jälle vägisi sundima jooksma.

Update: Hermela õhtune jalutus. Kuna pinnas on vihmast kohutavalt libe, siis jooksutada eriti ei kannata. Mäest üles-alla ringiratast veel eriti. Proovisin siis jalutada, kannatas küll. Sai gaasid ka lahti ilusti, väga hullu täna enam ei olnudki. Ei köhinud ka eriti. Sain ühtepidi jalutatud, teistpidi enam-vähem ka. Aga kuna ikka ringiratast kole libedaks läks, ei kiusanud eriti. Katsu sa ise porise libeda mäenõlva peal jalutada, kui kõht on maani ja tead, et seal kullast kallim vara sees on. Lasin siis Redise ja poni Hermela koplisse (nad on hetkel eraldi Hermela tervise jälgimise pärast) ja läksin aia taha jalutama, mööda tee äärt. Nii said Redis ja poni end ka veidi liigutada ja samas ei ajanud ka Redist stressi. Hermela muidugi pole kunagi tervisespordi ideest vaimustuses, ta meil rohkem tugitoolisportlane....

Enne jooksutamist mõtlesin, et vaatan-kuulan, kuidas beebsud ka elavad ja mis nad mulle räägivad, õnnestub rääkima saada või ei. Minu üllatuseks olid mõlemad täna kuidagi ekstra jutukad. Mulle meeldib nendega rääkida ka, eriti kui nad vastu räägivad. Hermela küll ei vaimustu sellest ideest, aga kannatab vapralt ära. Redisel on suhteliselt suva, kuigi ta beebi on algusest peale olnud päris jutukas. Kes teab, äkki on ema iseloom...

See on lihtsalt imeline tunne, kui paned oma pea vastu kõhtu ja käe kõhu alla, räägid beebiga ja beebi su jutu peale lööb sulle vastu kätt. Ja nii korduvalt, et on aru saada, et ta mõistab. Ta mõistab, et seal on keegi, keegi kes teda pikisilmi ootab...
See ajab mind alati natuke liiga elevile ja ma kunagi ei saa aru, miks Priit sellest ei vaimustu. Ma olen vist korra või kaks suutnud ta ajada Hermela juurde kõhtu katsuma. Ehk on see mingi meestevärk? Et vaimustub siis, kui beebit reaalselt näeb?
Samas olen palju lugenud seda, et ka varssade puhul on rääkimine nendega oluline. Nad pidavat hääle ära tundma, kui sünnivad. Eks näha ole, kas mu hääl siis tundub tuttav või ei :)

Olen end kuidagi avastanud olukorrast, kus kogu mu telefon on täitunud Hermela piltidega. 

Jagan siis teiega ka ühte tänast pilti, 304 päev. 

Kõigega järjele

Kuna otsustasin blogi pidama hakata niivõrd hilja, siis vabandused juba ette, et postitused väga laialivalguvad on. Mõtteid on rohkem kui kirjutada jõuan :D

Tänaseks päevaks on meil valmisolek olemas. Hermela jaoks on boks valmis, ainult vaja põhk allapanuks panna. Heinaga sama, valmis ette ei saa panna, kuna vaja talle leotada seda, et tolm vähem köhima ajaks.
Oleme leidnud ka lahenduse 3 hobust 2 boksi murele: ponile teeme lihtsalt talli ette eraldi aia. Muidu oleks hea lihtne, kui Hermela sooviks eraldi hoida nagu normaalne oleks lõpptiinel, aga millegipärast on nad Redisega nüüd eriti hakanud kokku hoidma.  Ponist on täiesti suva...
Oleme talli saanud ka kaamera paika, vaja ainult nurk õigeks keerata. Kuna tavaliselt poegitakse vahemikus 22-7, siis oleme mõelnud, et teeme 2-3 tunnised valvevahetused, et magada ka saaks. Aga no plaane võib ju teha, võib-olla toome ühel õhtul ta rõõmsalt jooksuga tuppa ja hakkabki pihta....Tegelikult peaks ta hakkama toas ööbima siis, kui nisa otsa tekivad kollakad vahatilgad või kui piima jooksma hakkab (mis oleks halb). Kui piim päris jooksma hakkab, peame pudeliga seal all istuma. Esimene ternes on varsa eluks ülioluline, kuna varss sünnib ilma immuunsüsteemita ja ternesest saab ta kätte vajalikud antikehad.

Natuke siis esmaabist ka: oleme peaaegu kokku suutnud panna esmaabikasti. Hetkel on seal:

• haavalapid nii igaks juhuks
• Microlax (kõhulahtisti), et varsal ei tekiks mekooniumipeetust, esimene kraam on vaja kiirelt välja saada. 
• Termomeeter
• pulsimõõtur koos geeliga
• resistance gel, mille ostsime varsapasta pähe, aga jätsime ikkagi alles. Toetab immuunsüsteemi ja mõtlesime, et Hermelale peale poegimist äkki hea anda.
• Erineva suurusega süstlad, juhuks kui peaks näiteks ternest vms manustama suukaudselt
• lutipudel, sest iial ei või teada
• probiootikumid, et kõht järgmistel elupäevadel lahti ei läheks, ka see on eluohtlik
• kummikindad, sest hügieen eelkõige
• iseliimuv side, igaks juhuks + poegimise ajaks soovitatakse saba eest ära siduda

Meil on puudu/valmis panemata veel:

• froteerätikud varsa kuivatamiseks
• paar puhast ämbrit, kuhu sisse panna platsenta ja kus käsi loputada
• seep
• laetud lamp
• nöör
• jämedamat sorti niit, juhuks kui on vaja naba kinni siduda
• Käärid ja nuga, juhuks kui peaks olema "red bag" (seletus allpool)
• paber ja pliiats kõikide asjade üles kirjutamiseks
• välja kirjutatult erinevad vajalikud numbrid, kellele SOS korras helistada

red bag- platsentiidi puhul tõenäosus suurem. ÜLIOHTLIK! Sisuliselt loetakse "red bag" poegimiseks platsenta enneaegset irdumist. Platseta peab olema õhuke kilejas, kui aga platsenta irdub ehk tuleb emaka seina küljest lahti ja pakseneb, siis põhimõtteliselt poegimise ajal on näha esimese asjana jalgade asemel punast nahkjat platsentakotti. Kui seda näha, siis tuleb kohe käsi külge panna ja varss võimalikult kiirelt kätte saada. Erinevalt normaalsest poegimisest ei saa "red bag" puhul varss poegimise ajal hapniku ja ilma abita on suremise tõenäosus pigem suur.  Seetõttu tuleb varsa pea saada kiirelt välja ja kotist kätte. Kuna platsenta on sel juhul päris tugev, võibki vaja minna kääre või nuga, et see lahti lõigata, et varss saaks hingata. 

Oleme omale praeguseks suutnud selgeks ka enam-vähem teha poegimise sammud, põhiasjad mida jälgida ja ohumärgid. 

Poegimise 1-2-3

1 tunniga püsti

2 tunniga udara otsa

3 tunniga päramised väljutatud (platsenta jms). 

Eks see üks paras peavalu ole ja tuleb olla kõigeks valmis, aga loodame siiski parimat.

Tänase päeva kokkuvõte: 

Hermela on jätkuvalt meil veidi näljas. Kuna näitas meil reedel tugevaid valumärke ja tekitas meis kõvasti ärevust, siis oleme hetkel ettevaatlikud. Tal on natuke seedeprobleemid ja sealt tulenevad tugevad gaasivalud kohati. Eks beebi on juba suur ja istub tal juba igal pool peal. Öösiti oleme täitsa toiduta hoidnud, päeval saab jupikaupa. ca 2-3x päevas jooksutame mäest üles-alla, et gaase lahti saada. Ühtlasi ei tee ka kehakaalule halba ja üleülse võiks ta natuke vahelduseks lihaseid pingutada ja liigutada end. Tuleb poegimisel ka kidlasti kasuks. 

Õnneks ta enam ulmelisi koguseid ei söö, jaksab ette käsitsi tassida. Käru täis, veega korralikult läbi loputada ja päeva peale ette järjest sööta.  Beebi võtab nii palju ruumi, et nagunii sinna midagi ei mahu eriti. 

Eks ta natuke õnnetu on, et üksi peab olema (teised saavad rullist süüa), aga prooviks tal olemise paremaks saada kõigepealt. Järgmine neljapäev tuleb Tallinnast vet ka, vaatab üle ta, et kõik ikka hästi oleks. 

Tänase vihmase ilmaga ei olnud tal isegi teki vastu midagi, on täitsa rahul omadega. Isegi jooksis koos teistega.

Lisan veel juurde, et kogu mure ja peavalu ei lõppe, kui varss käes. Nagu isegi võte juba aimata blogi lugedes, et elusa varsa poegimine pole veel jäämäe tipp. Kuigi see on mõistusele kohutavalt raske, siis peame arvestama, et varss peab ära elama vähemalt 2 nädalat, enne kui võime kergemalt hingata. Kui midagi on valesti, siis kipuvad nad just selle aja jooksul lahkuma. Kui kõik hästi, siis hakkame Redisega sama ringiga otsast peale :D

Muuseas, fun fact! Meie naabrid, itaallane ja tema eesti perekond, annavad meile oma põllujupikese hobuste jaoks. Ja nad on täitsa hobuinimesed! Ja selle itaallase perekond kasvatab Itaalias hobuseid. Mitte lihtsalt hobuseid, GP hobuseid, maailmataseme hobuseid!!! How fun :D

Õhtune update: Hermela udar tundub nüüd lõpuks olevat korras. Nüüd õhtuks oli täiesti kokku küll kuivanud, aga esmatiinel pidavatki olema normaalne, et udar palju mängib. Täna hommikul juba tundus pisike, aga praegu oli ikka päris väike. Pehme ka, nisa juures oli veidike kõvemat osa, aga suurelt jaolt ikkagi pehme.
Ka muus osas tundub ta okei, rõõmsameelne. Täna ööseks veel heina ette ei andnud, pigem söödame esialgu päeval rohkem, et jälgida teda.
Võiks nüüd lõpuni sama positiivselt minna!

Sissejuhatus

Hommikust.

Täna on siis 12. aprill, pühapäevane päev. Oleme jõudnud sinnani, et Redisel on 247 ja Hermelal 303 päev täna. Kõhud on ilusad ümarad, Hermelal isegi liiga ümar. Aga no ta on meil alati süüa armastanud.

Kõigepealt kiirelt hobuste tiinusest. Hobuste normaalne tiinuse tähtajaks loetakse ~340 päeva, kuid  siiski elujõuliselt varsaks loetakse varssa, kes sünnib vahemikus 320 ja 370 päeva. Varss, kes sünnib enne 320 päeva, loetakse elujõuliseks, kuid nõrgaks. Ja varss, kes sünnib enne 300 päeva, loetakse üldiselt elujõuetuks.
Ühesõnaga meie oleme jõudnud Hermelaga etappi, kus loodame, et kakuke veel 2 nädalat küpseb, et kõigil oleks muret vähem.
Hetkel kruiisib Hermela beebi kõhus selili, jalad taeva poole ja pea tagumiku poole. Taob Hermelat jalgadega ja valmistab talle igasuguseid ebamugavusi. Nii kaua on ta sellises asendis, kuni otsustab välja tulla. Ligikaudu 15 minutit enne poegimist keerab ta kõhus oma nina ja esijalad siis poegimisteedesse. (Fun fact: varss valib poegmiseks päeva, mära kellaaja).

Hetkel tundub, et meil midagi veel karta pole, Hermela küll kasvatab udarat, kuid siiski on see veel väike. Nisad on tühjad ja piimast-ternesest pole haisugi veel.

Natuke siia siis meie seikluseid ka:
Kogu jant hakkas pihta meil kuskil märtsi lõpus, kui Hermela 285 päeva pealt otsustas udarat kasvatama hakata. Teoorias on see kõik ok, aga samas udara kasv enne 300 päeva on ka väga ohtlik platsentiidi märk (bakter emakas, mis võib põhjustada platsenta irdumist ja enneaegset poegimist). Kuna meile üks vet ütles, et kõik ok, kui udar ei jookse, siis jälgisime lihtsalt edasi. 293 päeva pealt tuli häbemest eritist, mille peale minul lõid kellad kohe käima. Tiinuse lõpuni ei tohi sealt mitte midagi tulla! Kõne vetile ja rohud peale. Sai antibiootikumi ja söödalt maha. Ainult leotatud heinale ka, äkki teeb hingamist paremaks. Vet küll kirjutas meile antibiootikumi platsentiidi vastu, aga suurem oli mure ta hiiglasliku kõhu pärast, äkki on beebi risti sees vms.
Andsime siis antibiootikumi, leotatud heina ja käisime vapralt lisaks veel iga päev ca tunnike jalutamas, et trenni talle veidi teha.
Kuni jõudis kätte 10. aprill....Meil käis kõva sitakoristus, kui Hermela, kes kunagi pikali ei viska, otsustas pikali visata. Tõstis ka mokka (valumärk!), püsti ja minema. Käisin tal järgi, jälle uues kohas pikali ja püsti, ise samal ajal mokka tõstes. Kõne vetile: "Nüüd on midagi jama, mis ma teen?!" Mis seal ikka teha, kas hakkab nüüd poegima või on midagi muud tuksis. Otsustasime jooksutada teda, läks paremaks. Tuli tegi veel valuvaigisti süsti ka ja paastule 12h, gaasid olid kinni. Saime korda vist...

Eile, 11.04, andsime siis jupi kaupa päev läbi leotatud heina, kohe ei julgenud ette visata portsu. Tundus juba, et hobune on rõõmus ja rõõsa, et vist saime jagu, aga ei...õhtul veel mõtlesin, et lähen korra vaatan teda, viin õhtusöögi ära ja katsun udarat (peab jälgima vähemalt 2x päevas). Well....hakkab pihta, jälle teeb kõht valet häält. Ise hommikumantlis, korde kätte ja jooksutama. Nii ma siis oma pool h ikka vast jooksutasin teda, kuni enam ei jaksanud. Õnneks tegi korra oma häda ära ja pussutas ka täitsa mõnuga lõpuks.
Õhtul siis veel arutasime, et mis värk võib olla, kuidas nüüd tal seedimine järsku nii korrast ära. Okei jah, beebi suur ja istub igasuguste asjade peal, lööb ka valusalt veel lisaks kõigele. Aga ikkagi, pole Hermela moodi....

Mõeldud tehtud, täna hommikust uuesti suhkrupeedi-lutserni segu peal (täpsustuseks: suhkrupeet aitab paremini seedida ja kõike kraami omastada ja lutsern sisuliselt heinaasendus). Eks näha ole, kas saab korda või peabki jääma 5x päevas teda jooksutama kuni maha saab oma asjaga...

Paar pilti ka lisaks:

Redis, kes otsustas puu taha peitu minna...

Hermela udar 300 päeva

Hermela kõht: