Täna on siis 12. aprill, pühapäevane päev. Oleme jõudnud sinnani, et Redisel on 247 ja Hermelal 303 päev täna. Kõhud on ilusad ümarad, Hermelal isegi liiga ümar. Aga no ta on meil alati süüa armastanud.
Kõigepealt kiirelt hobuste tiinusest. Hobuste normaalne tiinuse tähtajaks loetakse ~340 päeva, kuid siiski elujõuliselt varsaks loetakse varssa, kes sünnib vahemikus 320 ja 370 päeva. Varss, kes sünnib enne 320 päeva, loetakse elujõuliseks, kuid nõrgaks. Ja varss, kes sünnib enne 300 päeva, loetakse üldiselt elujõuetuks.
Ühesõnaga meie oleme jõudnud Hermelaga etappi, kus loodame, et kakuke veel 2 nädalat küpseb, et kõigil oleks muret vähem.
Hetkel kruiisib Hermela beebi kõhus selili, jalad taeva poole ja pea tagumiku poole. Taob Hermelat jalgadega ja valmistab talle igasuguseid ebamugavusi. Nii kaua on ta sellises asendis, kuni otsustab välja tulla. Ligikaudu 15 minutit enne poegimist keerab ta kõhus oma nina ja esijalad siis poegimisteedesse. (Fun fact: varss valib poegmiseks päeva, mära kellaaja).
Hetkel tundub, et meil midagi veel karta pole, Hermela küll kasvatab udarat, kuid siiski on see veel väike. Nisad on tühjad ja piimast-ternesest pole haisugi veel.
Natuke siia siis meie seikluseid ka:
Kogu jant hakkas pihta meil kuskil märtsi lõpus, kui Hermela 285 päeva pealt otsustas udarat kasvatama hakata. Teoorias on see kõik ok, aga samas udara kasv enne 300 päeva on ka väga ohtlik platsentiidi märk (bakter emakas, mis võib põhjustada platsenta irdumist ja enneaegset poegimist). Kuna meile üks vet ütles, et kõik ok, kui udar ei jookse, siis jälgisime lihtsalt edasi. 293 päeva pealt tuli häbemest eritist, mille peale minul lõid kellad kohe käima. Tiinuse lõpuni ei tohi sealt mitte midagi tulla! Kõne vetile ja rohud peale. Sai antibiootikumi ja söödalt maha. Ainult leotatud heinale ka, äkki teeb hingamist paremaks. Vet küll kirjutas meile antibiootikumi platsentiidi vastu, aga suurem oli mure ta hiiglasliku kõhu pärast, äkki on beebi risti sees vms.
Andsime siis antibiootikumi, leotatud heina ja käisime vapralt lisaks veel iga päev ca tunnike jalutamas, et trenni talle veidi teha.
Kuni jõudis kätte 10. aprill....Meil käis kõva sitakoristus, kui Hermela, kes kunagi pikali ei viska, otsustas pikali visata. Tõstis ka mokka (valumärk!), püsti ja minema. Käisin tal järgi, jälle uues kohas pikali ja püsti, ise samal ajal mokka tõstes. Kõne vetile: "Nüüd on midagi jama, mis ma teen?!" Mis seal ikka teha, kas hakkab nüüd poegima või on midagi muud tuksis. Otsustasime jooksutada teda, läks paremaks. Tuli tegi veel valuvaigisti süsti ka ja paastule 12h, gaasid olid kinni. Saime korda vist...
Eile, 11.04, andsime siis jupi kaupa päev läbi leotatud heina, kohe ei julgenud ette visata portsu. Tundus juba, et hobune on rõõmus ja rõõsa, et vist saime jagu, aga ei...õhtul veel mõtlesin, et lähen korra vaatan teda, viin õhtusöögi ära ja katsun udarat (peab jälgima vähemalt 2x päevas). Well....hakkab pihta, jälle teeb kõht valet häält. Ise hommikumantlis, korde kätte ja jooksutama. Nii ma siis oma pool h ikka vast jooksutasin teda, kuni enam ei jaksanud. Õnneks tegi korra oma häda ära ja pussutas ka täitsa mõnuga lõpuks.
Õhtul siis veel arutasime, et mis värk võib olla, kuidas nüüd tal seedimine järsku nii korrast ära. Okei jah, beebi suur ja istub igasuguste asjade peal, lööb ka valusalt veel lisaks kõigele. Aga ikkagi, pole Hermela moodi....
Mõeldud tehtud, täna hommikust uuesti suhkrupeedi-lutserni segu peal (täpsustuseks: suhkrupeet aitab paremini seedida ja kõike kraami omastada ja lutsern sisuliselt heinaasendus). Eks näha ole, kas saab korda või peabki jääma 5x päevas teda jooksutama kuni maha saab oma asjaga...
Paar pilti ka lisaks:
Redis, kes otsustas puu taha peitu minna...
Hermela udar 300 päeva
Hermela kõht:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.