Kui kõik päevad oleksid sellised...

Täna hommik tõi taaskord positiivseid uudiseid: udar oli võrdlemisi väike. Kõvaks küll hommikuks kõik tõmmanud ja ikkagi suurem kui eile õhtul, kui siiski väike. See on nii positiivne, et udar on nii mängima hakanud. Hermela ise ka rõõmus, olenemata õudsest ilmast. Tekk on seljas, mis tal nii viga. Kui ainult süüa ka antaks nii palju kui tahaks.
Hermela on leidnud omale vist uue meelistegevuse, käib Redist kiusamas. Kuna nad meil on eraldi aias, siis kohati läheb vahemaa Redise ja Hermela vahel Redise arvates liiga suureks. Siis hakkab kisa ja trall pihta, nagu keegi prooviks Hermelat röövida ja Redis peab nüüd iga hinna eest Hermela päästma.
Las jookseb, ega see liikumine halba ei tee. Ainuke asi, mis muret tekitab, on stress. Kuidas küll saab üks hobune nii palju iga asja pärast stressata....loodan, et beebile see kuidagi halba mõju ei avalda. Eluaegne stressaja, ehk ikka ei mõjuta. Aga no mulle valmistab ikka kohe muret.

Ja kuna tänane päev loodetavasti ühtegi muret ei too, siis tuleb ise omale mure välja mõelda: tekk selga või mitte? Enamus ütlevad, et ei. Saagu ise hakkama. Mina aga mõtlen, Hermela vaeseke äkki külmetab. Äkki immuunsüsteem kõige selle jama pärast nõrgem ja tekk natuke aitab ja toetab teda..Panen selga, vähemalt jääb karv kuivaks ja tuult aitab ka natuke ära hoida. Istun ja mõtlen nüüd töö tegemise asemel, kas ka Redisele tekk selga. Ta ju teada-tundud alakaaluline, äkki tekk aitaks kaalu hoida, ei pea nii palju sooja pärast muretsema? Kõht on all, aga ribid väljas, eks beebs võtab ka oma. Panna tekk või mitte panna....kurat seda teab. Täna panen, homme jälle mõte muutub ja ei pane...ei tea...Kole raske on ikka selliste otsuste tegemine, ise nad ka ju midagi ei ütle, kas tahaksid või ei. No ok, Hermela paneb vahest põhimõtte pärast teki eest jooksu,  aga no ta vahest paneb minu või Priidu eest ka jooksu. Peaasi, et jookseb. Muidu peab jälle vägisi sundima jooksma.

Update: Hermela õhtune jalutus. Kuna pinnas on vihmast kohutavalt libe, siis jooksutada eriti ei kannata. Mäest üles-alla ringiratast veel eriti. Proovisin siis jalutada, kannatas küll. Sai gaasid ka lahti ilusti, väga hullu täna enam ei olnudki. Ei köhinud ka eriti. Sain ühtepidi jalutatud, teistpidi enam-vähem ka. Aga kuna ikka ringiratast kole libedaks läks, ei kiusanud eriti. Katsu sa ise porise libeda mäenõlva peal jalutada, kui kõht on maani ja tead, et seal kullast kallim vara sees on. Lasin siis Redise ja poni Hermela koplisse (nad on hetkel eraldi Hermela tervise jälgimise pärast) ja läksin aia taha jalutama, mööda tee äärt. Nii said Redis ja poni end ka veidi liigutada ja samas ei ajanud ka Redist stressi. Hermela muidugi pole kunagi tervisespordi ideest vaimustuses, ta meil rohkem tugitoolisportlane....

Enne jooksutamist mõtlesin, et vaatan-kuulan, kuidas beebsud ka elavad ja mis nad mulle räägivad, õnnestub rääkima saada või ei. Minu üllatuseks olid mõlemad täna kuidagi ekstra jutukad. Mulle meeldib nendega rääkida ka, eriti kui nad vastu räägivad. Hermela küll ei vaimustu sellest ideest, aga kannatab vapralt ära. Redisel on suhteliselt suva, kuigi ta beebi on algusest peale olnud päris jutukas. Kes teab, äkki on ema iseloom...

See on lihtsalt imeline tunne, kui paned oma pea vastu kõhtu ja käe kõhu alla, räägid beebiga ja beebi su jutu peale lööb sulle vastu kätt. Ja nii korduvalt, et on aru saada, et ta mõistab. Ta mõistab, et seal on keegi, keegi kes teda pikisilmi ootab...
See ajab mind alati natuke liiga elevile ja ma kunagi ei saa aru, miks Priit sellest ei vaimustu. Ma olen vist korra või kaks suutnud ta ajada Hermela juurde kõhtu katsuma. Ehk on see mingi meestevärk? Et vaimustub siis, kui beebit reaalselt näeb?
Samas olen palju lugenud seda, et ka varssade puhul on rääkimine nendega oluline. Nad pidavat hääle ära tundma, kui sünnivad. Eks näha ole, kas mu hääl siis tundub tuttav või ei :)

Olen end kuidagi avastanud olukorrast, kus kogu mu telefon on täitunud Hermela piltidega. 

Jagan siis teiega ka ühte tänast pilti, 304 päev.