Eks jõuab iga päevaga ju see hetk lähemale. Igatahes Hermela on muutunud praegu paari päevaga täiesti eraklikuks. Ei ole tal sooja ega külma Redise või poni olemasolust, istub hea meelega pigem kuskil omaette. Seega ju ikka tasapisi valmistub.
Udara kasvamine võtab veel aega mulle tundub. Kuigi nisad hakkavad laiali vajuma hommikuti.
22.04 hommikul viskasin jälle udarale pilgu...no ei pigista sealt udarast veel midagi välja, aga on tunda, et nisadesse hakkab midagi tekkima. Nisade ümber on tekkinud turses ring ka. Ohh see aeg võiks kiiremini minna, ma nii ootan juba...
Saime täna ostetud ka õunaäädikat. Kuna Redisel on kabjas lõhe, siis hakkame õunaäädika ja raudsulfaadi seguga seda ravima, et saada lahti bakterist, kes sealt seespoolt seda kapja sööb ja ei lase lõhel kinni kasvada.
Kuna mingid rõvedad kärbselaadsed putukad on liikvel, on Hermela udar õhtuks täitsa verele söödud. Uurisin Mariselt, ta ütles et eelmine aasta kasutas õunaäädika ja õli segu, töötas. Proovime nüüd ka ise seda, ehk töötab. Väga kurb ja valus on endalgi vaadata, kuidas need satikad hobuseid halastamatult järavad.
23.04- Mul on niiiiiiii kopp ees sellest öösiti magamata olemisest. Ja see on alles algus... Õnneks ma ei ole selles üksi ja Priit aitab mind päris palju selles, eriti öise jälgimise osas.
Tahaks juba, et saaks sellega ühele poole. Eile arutasime õhtul, et praegust seisu vaadates panustaksime mõlemad järgmisele nädalale. Järgmine kolmapäev saab täis 320 päeva, mis tähendab et järjekordne etapp on ületatud ja šansid kohe suurenevad elusa ja terve varsa saamise osas.
Olen ka arutanud teistega ja mõelnud, mida ja kuidas teha. Teoreetiliselt peaksime jälgima kaamerast varssumist, et mitte teda segada, aga samas ma pole kindel, kas ma kaamerast nüüd näen (ja taban õige hetke öösel jälgima hakata), et kas on veed ära tulnud. Kui ma veede äratulemist ei näe, siis on alati variant, et on "red bag". Ja ma ei hakka valetama, ma kardan seda kohutavalt. Kuna tegemist on sel hetkel otseselt minu õlul lasuva elu ja surma küsimusega, siis ma tahan anda endast kõik oleneva, et siis kõik hästi läheks. Seetõttu ma ka kahtlustan, et kuigi ma peaks jääma eemale ja jälgima varssumist kaamerast, ma ikkagi alguses vähemalt olen kõrval, et olla kindel, et ei ole "red bag".
Muide, aitäh kõigile, kes tunnevad reaalset huvi selle blogi vastu ja annavad ka tagasisidet. Mul on nii palju rohkem motivatsiooni seda kõike siia kirjutada, kui ma tean, et see reaalselt kellelegi korda läheb.
Igatahes, kätte on jõudnud neljapäeva õhtu, 314 päev. Sisetunne ütleb, et see nädal veel beebit ei tule, aga jälgime kullipilgul ikkagi. Saan ka täpsema tegevuskava varsti, mille järgi toimetada, kui asi pihta hakkab.
Mul on päriselt juba selline tunne nagu sellel pildil:
Ülemisel pildil Hermela peps ja alumisel Redis. Ilusti näha, kuidas Redise laudja lihased on toonuses, Hermelal on lõtvunud (tagumiku pealt kuni paremal oleva nukini on kergelt "aukus")
Jällegi ülemisel Hermela, alumisel Redis. Ka tagantvaates näha, kuidas Redisel sabajuurest alates selgroog kadunud ja tagumik kahele poole kumer, Hermelal aga turritab selgroog välja.
Sama võrdlus, Hermela üleval, Redis all.
Tänane udar (314) vs. 18. aprill (309). Nisade ümbert on kõik täis vajunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.