331 ja tilgad

Nonii, loodetavasti oleme nüüd ametlikult jõudnud sinna, kus võime öelda, et kohe-kohe (jaa, ma tean! See kohe-kohe oli juba umbes kuu aega tagasi...). Aga eile (330) oli meil ametlikult minitilk udara otsas. Ja täna oli minitilk suurenenud ja muutnud ka piimjast vahalaadseks. Ka käitumist vaadates prognoosiks täna-homme. Käitumiselt on eile õhtust saadik Hermela olnud tige ja kuidagi imelik. Ei oskagi seletada, mis on imelik, aga no midagi häirib.
Täna öösel andis ta meile esmakordselt häiret ka, kui ta pikali viskas. Ta küll ajas end kohe uuesti püsti, aga Hermela ei viska end niisama pikali. Püsti tõustes tõstis mokka ka, mis on valumärk.
Rääkisin ka hommikul Marisega, arvas, et eelvalud. Noh, võiks juba ju ka liigutada end, saaks normaalselt edasi elada. Näen ju, kui raske tal olemine on. Vähemalt nüüd on juba huvitav jälgida ja oodata, teades, et kohe-kohe peaks asi ka lõpusirgele jõudma.

Viimase lihvina on täna viimane aeg üle vaadata varsakohver, kas ikka kõik on olemas seal. Saime eile niidi ja igaks juhuks ka libestit, juhuks kui varss peaks olema liiga suur ja vaja natuke aidata kaasa. Telefoninumbrid pean ka üle vaatama.